Õppija on teadlik digitehnoloogia kasutamisega seotud vaimse ja füüsilise tervise riskidest ning oskab neid riske ennetada. Õppija oskab küberkiusamist märgata ja sellele adekvaatselt reageerida.

Laps mõistab, et piiratud aeg ekraani vaatamiseks on tema enda tervise kaitseks.

  • Ühised arutelud ja rollimängud lastega, kui kaua ekraani vaadata on mõistlik.
  • Mis on need asendustegevused, mida saab teha, kui on nt piirang peal (vanemad ei luba kodus kasutada)?
  • Mis on meediapaast? Kuidas seda teha? Milles lapsed enda arvates paastuma peaksid?
  • Mida liigne ekraanikasutus laste arvates kaasa toob? Saab joonistada pilte? Teha lühikesi etüüde/rollimänge/lavastusi?

Laps jälgib arvuti kasutamisel oma keha asendit ja asukohta ning muudab seda vajadusel.

  • Lastega koos teha fotojaht, kõige halvem/kõige parem asend digiseadmete kasutamisel? Piltidest teha näitus/õppematerjal/fotojuhis, mida hiljem hea teistega (vanemad, teised rühmad) jagada.
  • Proovida järgi koos lastega – kui kasutada rühmas mõnda seadet kott-toolis, diivanil, toolil-laua taga istudes, kõhuli põrandal? Mis on need asendid? Mis on kõige ebamugavam asend? Mis kõige mugavam?
  • Kus on nutiseade või tahvelarvuti kõige sagedamini, kui istudes seadet kasutada? (Kõhu peal? Alakõhu peal?). Kas seade läheb ka soojaks? Kas seade võib ka mingit kiirgust levitada? Kas see on meie kehale hea?

Laps teeb täiskasvanu juhendamisel arvuti kasutamise vahele liikumispause ja silmaharjutusi.

  • Mis on see aeg, mis lubatakse kodus seadmetes olla?
  • Mida lapsed ise arvavad? Kui kaua peab/tohib olla ja kui kaua nad tegelikult on?
  • Mis on head nipid, et tuleks meelde liikumispause teha?
  • 1 h seadmes, 3h õues või trennis või liikumist üldse.
  • Nutiseadme kasutamise päevik – lastega koos (kaasates vanemaid), lapsed peavad nutiseadme kasutamise päevikut. Kui palju ja mida nad kasutavad. Kas on ka pausid sees?

Laps küsib täiskasvanult abi, kui ekraanil toimuv jääb talle arusaamatuks, tundub ebasobiv või on häiriv.

  • Julgus jagada oma meediakogemust! Seetõttu oluline, et lapsed saaksid ja neid julgustatakse oma meediakogemustest rääkima. Nii positiivsetest kui ka negatiivsetest.
  • Selleks on ka vaja sõnavara ja ettevalmistavaid tegevusi – neid saab samm-sammult õppida, kui täiskasvanud mõistavad, et digipädevuse arendamine ning toetamine ei alga alles koolis vaid juba lasteaias.